Oleks vist viimane aeg oma muljed siia ritta seada, olen juba üsna pikka aega üritanud seda teha, aga no ei ole kunagi õnnestunud leida selleks sobivat hetke.
Esialgu oli plaanis lisada ka pilte, aga ma ei viitsi sellega tegeleda eriti. Postitus on niigi pikk juba. Ja kindlasti jäi nii mõnigi asi kirjutamata, kuna mina ise juba ei jaksa seda postitust enam üle lugeda, aga here wo go.
Ebaõnnestumised
Mul oli ostetud bussipilet 14.08 kell 6.30 väljuvale Riia bussile. Pakkisin õhtul asju ja kaalusin kotti, oli 10 kg-ne. Panin äratuse kella 5ks, sest lootsin, et jõuan hommikul puhanud peaga mõelda, kas mul ikka läheb kõiki neid asju vaja. Panin enda arust korduva äratuse, sest vahel kui ma olen liiga vähe maganud, siis ma lülitan äratuse enesele teadvustamata välja ja magan täie rahuga sisse. Õnneks oli isa nõus mind bussijaama ära viskama ja nii ta siis mind hommikul kell 6.06 varbast raputaski. Oi kui suur üllatus see oli. Silmad lahti, hambapesu, riided ja minek. 6.10 sõitsime Peetrist välja ja 6.20 olin bussijaamas Süüa muidugi ei jõudnud ja mõnus 4tunnine reis oli ees. Jõudsin õnneks ideaalselt õigeks ajaks bussijaama..
16.08 hakkasime tegema online check-ini. Kasutasime selleks Elina läpakat ja naabrite wifit. Aga arvuti oli tal selline kahtlane, mis otsustas suvalisel hetkel restarti teha ja ka wifi jättis meid vahepeal maha. Alustasime reisiasjade kinnitamisega juba kell 11. Pika jupsimise järel saime online check-inid tehtud ja paberid Elinale printimiseks edastatud. Suur oli meie rõõm, kui Mari leidis postkastist kirja sellest hostelist, kus me järgmisel ööl magama pidime. Nimelt oli meie bronn canceldatud. No tere tali eksole. Me saime ikka väga kurjaks. See hostel oli super hea asukohaga - täpselt kesklinnas ja maksis ka üsna vähe. Meil oli küll sissemakse tehtud, aga seda raha me muidugi tagasi ei saanud. Hakkasime siis paaniliselt uut otsima, selleks oli vaja jällegi ressursse, mida Mari krediitkaardil nappis. Rix pidi meid oma rahaga õnnistama, aga pankadevaheline ülekanne ei toimi ju just eriti kiiresti. Rohke aja- ja närvidekulu arvel saime bronni tehtud, tulemuseks nelja inimese toa asemel 12 inimese tuba, mis maksis poole rohkem ja asus kesklinnast kolm korda kaugemal..
18.08 ärkasime vara, et jõuaks kotid kokku pakkida, süüa ja end kasida ning koos Elinaga väljuda. Me ju ei osanud ise Riia ühistranspordiga eriti liigelda ja seda ka vaja ei olnud, et oleksime bussiga näiteks valele poole sõitnud. Astusime siis lennujaama ees bussist maha ja läksime kohe sisse, et asju ühte kotti ümber tõsta (meil oli bronnitud ainult üks pagas + siis kõigi kolme käsipagasid) ja kotte kaaluma. Hea, et me seda kohe tegema hakkasime, sest siis jõudsin ma avastada, et olin unustanud magamiskoti ja padja bussi :D Õnneks ootas bussijuht peatuses oma graafiku algust ja seega me jõudsime Mariga sprintides bussini ja ma sain asjad õnnelikult kätte. Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui mu magamiskott ja padi oleksid Riia kesklinna tagasi sõitnud...
Saabusime Belgradi ja läksime pagasit võtma. Suur oli me üllatus, kui avastasime, et meie telk oli kaduma läinud. No tore lugu küll, eks, sest me plaanisimegi suurema osa ajast kämpingutes veeta. Mari läks seda lennujaamas sisse nõudma, aga ta pole seda siiani tagasi saanud... Müstika, ma ütlen!
Sõitsime bussiga nr 72 Belgradi kesklinna, seal kinnitasime keha ja hakkasime otsima buss nr 15, mis pidi viima meie hostelini (hosteli confirmationi lehel oli vähemasti kirjas, et eelnimet buss sinna sõidab). Käisime ringi nagu peata kanad, aga lõpuks leidsime ka õige peatuse. Nojah, peatus oli õige küll, aga buss sõitis jummmmala valele poole. Pani üle Sava jõe ja Zemuni linnajakku. Me saime jällegi väga kurjaks. No ei ole tore 10kilose kotiga 35kraadises kuumuses mööda võõrast linna sõita, eriti kui buss sõidab täiesti valele poole. Astusime siis mingis suvalises bussipeatuses maha ja sõitsime sama targalt tagasi sinna Zelenij Venacile, mis oli siis nagu bussiterminal vms. Õnneks bussipiletid ei olnud kallid, eelmüügist ostes 42 dinaari, mis on siis eesti rahas seitse krooni. Jänest seal Balkanil igatahes sõita ei maksa, kontrolöre oli väääga palju.
Meil ei jäänudki siis muud üle kui oma suurte raskete kottidega jalgsi hostelit otsima minna.. Üks väsitav matk see oli, aga lõpuks leidsime sellegi kohalike lahkel abil üles. Ja õnneks saime sama raha eest poole väiksema toa (ehk 12 inimese asemel oli toas kuus kohta).
Esimesel õhtul Belgradis ostsime mingi umbkeelse toreda tädi käest kohaliku vino. Ta nii lahkesti pakkus meile seda mekkida ja see tõesti maitses hea. Selline magus ja tummine, maksis 400 dinaari (66 krooni). Mõtlesime siis, et õhtul katame pidulaua ja rüüpame vaikselt seda kohalikku vägijooki. Ostsime arbuusi, ploome, viinamarju, et kange naps väga ruttu purju ei teeks, aga hostelis selgus, et selles vinos polnudki pöördeid sees!
21.08 ostsime Sarajevo supermarketist 130kroonise telgi. Lisaks sain ma uued 8kroonised flipflopsid. Järgmisel ööl seda telki Montenegros üles pannes selgus aga, et need asjad, mis telki üleval hoiavad, olid pikemad, kui vaja. Ja väga nõrgast materjalist. Seega lagunes meie telk lihtsalt ära enne kui me seda sissegi õnnistatud saime. 8-kroonised plätud lagunesid ka muidugi nädalaga ära, aga mis sa hing nii vähese raha ees tahad, eks. Pealegi sain ma endale täiesti ilusad uued uhked käimad ja seda veel pealegi tasuta :D
23.08 otsustasime teha väikse matkapäeva. Olime siis juba Montenegros, Plušines. Selle linna lähedale jäi Durmitor, kohalik rahvuspark, mis on must visit koht. Sinna me aga paraku ei jõudnud, kuna sinna saamine oli väga keeruline. Otsustasime selle asemel siis teha jalgsimatka rahvuspargi lähedusse. Valisime kõige lühema tee (8.5 km), mis viis mingisse Boricje külla. Olime väga optimistlikud muidugi. Meil kõigil oli kaasas ainult üks vesi (no Rixil tegelt 1.25ne coca) ja saia natukene (+tuunikalapläust). Oleks me muidugi teadnud, et kõik see 8.5 km tähendab pidevat tõusu, poleks me ilmselt läinudki. Retk mäe otsa kestis 3.5 tundi ja juba poole tee peal hakkas meil vesi otsa lõppema. Tagasi pöörduda ka nagu ei tahtnud, me võtsime kindlaks eesmärgiks ikka sinna külla jõuda. Vähemalt selleks, et saaksime kohalikelt vett küsida, kui seal poodi ei peaks olema. Kohale me lõpuks jõudsime ja poodi seal tõepoolest ei olnud. Seal oli ainult üks kirik (aga see-eest milline!) ja neli maja, kus polnud hingelistki. Õnneks vedas meil tagasi minemisega, sest üks tore Serbia mees võttis meid auto peale. Ta oli meist eelnevalt mööda sõites küsinud, kuidas saab Žabljakki (Durmitori "pealinn" n-ö) ja kui siis viskas nalja, et kui ta tagasi Belgradi läheb, siis keegi ei usu, et ta küsis Montenegros eestlastest tudengitelt teed :) Kokkuvõttes saa seda päeva aga ebaõnnestumiseks nimetada, sest see oli üks reisi ilusamaid päevi.
29.08 hakkasime Barist tagasi Belgradi sõitma. Enne seda oli vaja meil teha jälle online check-in ja lisaks sellele ka uus pagas, sest meil oli plaan kaasa osta õlut, veini jms. AirBalticuga on ju see jama, et check-ini saab teha ainult 24h enne väljumist. Otsisime mööda linna netikohvikuid, leidsime ka, aga nad kõik olid kinni, tegemist oli ju ka pühapäevaga. Õnneks leidsime kaardi abil infopunkti, mille töötaja lubas meil asju teha ja välja printida, aga millegipärast see ei õnnestunud meil. Mingi jama oli kas serveriga või millega iganes ja me pidime seal infos mitu korda käima, lõpuks saime end lennule kirja pandud. Siis teine jama oli pagasiga, olin eelmine päev ema palunud, et ta saadaks Marile pagasi tegemise jaoks raha, aga pankadevahelised ülekanded nädalavahetusel ilmselgelt ei toimunud, seega jäi meil see tegemata. Õnneks sai seda teha järgmisel päeval Belgradi lennujaamas.
Samal õhtul oli jama bussipiletiga. Need prinditi nimelt värvilisele paberile ja kirjutati käsitsi kellaaeg jm info peale. Väga kummalised piletid igatahes, aga mida sa ikka tahad riigist, kus pole mingit e-süsteemi ja kus isegi kaardiga maksmine on pea võimatu. Igatahes meie buss pidi väljuma 18.30, aga ka kell 18 väljus üks buss Belgradi. Mari läks uurima, et ega see meie buss olnud ja bussijaama dispetšerid võtsid talt pileti ära ja hakkasid paaniliselt igale poole helistama. Me ei saanud mitte midagi aru, mis toimus ja mitte ükski neist ei rääkinud inglise keelt. Aga lõpuks suutsid nad "It's okey" välja pigistada endist ja nii me siis rahunesimegi. Dispetšer rääkis meie bussijuhiga ja meid võeti probleemideta peale. Buss pidi sõitma seda 450 kilomeetrit mingi 14 tundi muide, aga jõudis kolm tundi varem Belgradi, nii et me pidime seal hirmsas linnas suht pikka aega tühja panema. Külastasime oma lemmikut pläustiputkat, istusime Mäkis ja jõime kohvi (espressot!) ja ootasime, et oleks normaalne aeg tagasi lennujaama sõita.
Toit ja jook
Belgradi jõudnud, astusime kohe Zelenij Venacis asuva burksiputka juurde. Mäkk oli ka seal kohe kõrval, aga no kes see ikka sinna läheb, kui kõrval on kohalikud hõrgutised. Me muidugi ei osanud midagi võtta sealt, sest menüü oli serbiakeelne. Otsustasime võtta sama asja, mida mingid tibid enne meid, sest see asi nägi nii isuäratav välja. Valik osutus õnnestunuks. Selle imelise saiapläusti nimi oli pleskavica ja maksis 140 dinaari (21 krooni). Täidise sai ise valida. Ja oiii kui tõhus kõhutäide see oli :)
Esimesel ööl (18.08) toimus Belgradis Beer Festival. Otsustasime suure hurraaga sinnagi minna, Benny Benassi esines ju! Seda me muidugi ei näinud, sest pidu oli ilma Bennytagi ilgelt nõme. Midagi sarnast meie Õllesummeriga, aga vähem rõvedaid purjus inimesi ja üldisem möll tundus ka meeldivam.. Võib-olla oli asi aga varajases kellaajas (mingi 22 või 23 või nii). Igatahes meie Rixiga mekkisime õlut, Mari otsis taga siidrit. Ainult ühest kohast me siidri ka leidsime, aga seegi oli õllemaitseline...
Esimesel Belgradi-hommikul (19.08) külastasime hosteli lähedal asuvat turgu. Mmmmm kui imelised virsikud ma sealt sain! Nad olid nii väga pehmed ja mahlased! Teisi puuvilju ma väga kiita ei oskagi. Sama head arbuusi võib näiteks Eestistki saada. Aga Balkan on imeline maa igasuguste asjade kasvatamiseks. Rosmariin, mahlased (kobar)tomatid, maasikad viinamarja-, kiivi-, oliivi-, ploomi-, viigimarja-, granaatõunapuud, põldmarjad...
Toidupoodidest ei ole võimalik midagi osta. Eestis lähed ikka valmistoidu letti, kui kõht on tühi ja vajad kohest näljakustutust. Sealt ei saa mitte midagi sellist. Ainult sai ja kuivained. Põhimõtteliselt olimegi kõik see 13 päeva seal rangel saia- ja tuunikala dieedil, sekka keefiri. Keefiriga on selline naljakas lugu, et ostad poest keefiri, saad keefiri. Ostad jogurti, saad ka keefiri. Ostad restoranis piima (mjelk nende keeles vms), saad ka keefiri. Ja veel sellise paksu kallerdava, mida peab lusikaga sööma. Ainsad jogurtijoogid, mis maitsesid ka jogurti moodi, olid need, millel oli peal puuvilja vms pilt. Silt jogurt ei tähenda seal igatahes jogurtit meie mõistes.
Meil oli pidev soov mekkida kohalikku menüüd, kuid kuna tegemist oli low-budget reisiga, siis jäi see enamasti tegemata. Kõige parema kohaliku toidu saime Sarajevos, kus me sõime Rixiga täidetud paprikaid, viigimarjalehtedesse keeratud hakkliha jms. No ja muidugi pljeskavica. Vot see oli küll mekkimist väärt. Serbia köögi "uhkus" cevapi polnud meie meelest pooltki nii hea, võimalik, et asi oli lihtsalt selles, et eelistasime soolikasse aetud äädikase lambaliha asemel kotletti. Igatahes proovida tasub mõlemaid. Restoranides ei tasu suppi tellida. No meie valisime muidugi ka sellised restoranid, kus supi hinnaks oli 1-3€. Kui me oma viimasel õhtul tellisime kolm kanasuppi, toodi meile nina alla suur kausitäis puljongit, kus hulpis tõesõna ainult kolm väikest kanatükki sees. Okei, paar porgJa ega need supid ka teistes restoranides tummisemad olnud... Ka kohviga oli sama jama. Seal ei müüdud normaalset kohvi noh. Americanot ei eksisteerinud, nende jaoks tähendas tavaline kohv espressot. Ka oli neil popiks joogiks Nes cafe (mitte Nescafe), kuid see oli pigem kohvimaitseline külm piim. Võis tellida ka leigena. Aga pigem jätta tellimata. Nende enda kohalik kohv on ka kummaline, selline pudine. Paned puru tassi sisse ja ta ei lahustu päris täielikult ära. Ise jõudsin juba selle kohviga ära harjuda, kuid kodused ütlesid, et imelik on. Kel mekkimissoovi, peab käbe olema, mul veel on natuke seda pudi :P
Tuli meelde ka see, kuidas Mari tellis Sarajevo restoranis green saladit ja kui talle taldrik nina alla toodi, siis tegemist oligi... ainult rohelise salatiga. Mul oli endal analoogne juhtum Serbia salatiga, mis nagu selgus, oli paljas tomati-kurgisalat.
Hääletamine ja ühistransport
20.08. Rongipilet Belgradist Pribojsse (Bosnia piiri ääres) maksis 1050 dinaari (175 krooni). Reis oli 250 kilomeetrit pikk. Ostsime pileti kella 10sele rongile, et jõuaks piisavalt vara Pribojsse, sest meil oli vaja kindlasti jõuda ööseks Sarajevosse. Meil ei olnud ju telki! Muidugi ei leidnud me alguses õiget rongi üles, ja mitte ükski serblane ei rääkinud meiega sel hommikul inglise keelt. Õnneks sattusime ikkagi õigesse rongi, kuna vahepeal tekkis uus kahtlus, sest rong ei väljunud õigel ajal. Ta viibis väljumisega 40 minutit. Hiljem kuulsime, et see on Belgrad-Bari rongi juures tavaline asi. See võidavat lõpp-punkti hilineda isegi kuus tundi.
Pribojsse jõudsimegi planeeritust 1.5 tundi hiljem. See Priboj oli mingi imepisike linnake, kus ei olnud mitte kui midagi. Poest ei osanud me ka midagi osta. Otsustasime siis hakata Bosnia poole sammuma, sest mine sa tea, kauaks see hääletamine venida võib ja meil oli vaja kohe kindlasti õhtuks Sarajevosse jõuda. Meil polnud ju muud valikut. Suvalisse kohta ka magama ei tahtnud jääda, sest Mari oli eelnevalt lugenud, et Bosnias on 18 000 märgistatud miinivälja ja märgistamata on neid veelgi (kindel pole nüüd tegelt, kas see number mul õigesti meeles on). Tegime ka sildi, et tahame Bosniasse jõuda, aga autojuhid naersid meid välja. Üks taksojuht peatus (tal oli klient peal kusjuures) ja küsis, et kas saab aidata. Ütlesime siis, et tahame Bosniasse jõuda ja et palju sinna maad on. Ta ütles, et 2-3 km. See tuli meil aga ikkagi jalgsi läbida, sest keegi ei tahtnud kolme vanderselli suurte reisikottidega peale korjata... Saime üle piiri õnneks, luiskasime veidi piirivalvele, sest nad olid igavesti uudishimulikud. Bosnia markasid meil ei olnud, aga õnneks on seal võimalik ka eurodes maksta. Astusime siis esimesse poodi sisse, kust hakkasime taga otsima saia. Müüjatädi ütles, et hljeb njetu, aga siis kui ta meie õnnetuid näljaseid silmi märkas, võttis ta kusagilt leti alt pooliku saiapätsi ja äris selle meile maha. Ei tea, kas see oli ta lõunasöök või oli ta selle enda jaoks leti alla peitu pannud.. Igatahes tema lahkus oli piiritu.
Minu jaoks oligi esimene kord elus hääletada Sarajevosse. See oli üsna ekstreemne, mina kaotasin juba lootuse õhtuks kohale jõuda. Üks mees viis meid edasi paar kilomeetrit ja pakkus siis välja, et kui maksame talle 50€ (!!!), siis viksab meid Sarajevosse ära. Keeldusime. Lõpuks kui hämaraks hakkas minema, peatus üks tore meesterahvas, kes oli koos naise ja pojaga puhkuselt koju sõitmas. Ta võttis meid peale (ja ta rääkis ülihead inglise keelt), ütles, et saab meid edasi viia ainult 10-15 km, kuna meid oli kolm ja neid oli kolm. Ütlesime siis, et meid aitaks seegi väga, meil on oluline jõuda suure maantee äärde, kus on tihedam liiklus ja suurem võimalus auto peale saada. Mari istus Rixi sülle. Sõitsime juba peaaegu tunnikese. Imestasime siis omavahel, et kas me pole juba tõesti 15 km ära sõitnud või (vahepeal viis tee tagasi Serbiasse, mägiteed on illllgelt käänulised). Siis tegime väikse puhkepeatuse mingis imeilusas kohas, kus oli restoran. Jõime kokat ja autojuht kohvi. Mina kommunikeerusin veel pojaga, kes jagas lahkelt meile kodukootud lihapirukaid. Siis öeldi meile, et meid viiakse ikka Sarajevoni välja, et on pime ja vaevalt politsei märkab, et auto ülerahvastatud on. Me olime taas väga tänulikud, kuigi ega mul poleks midagi selle vastu ka olnud, kui oleksime pidanud sinna restorani kõrvale magamiskotid maha viskama ja tähtede all magama. Seal oli tõesti ilus.
22.08 lahkusime Sarajevost. Kõigepealt sõitsime linnaliini bussiga Dobrinjesse (linnaosa linna piiri ääres), kust võtsime takso, mille umbkeelne juht viis meid 40 krooni eest edasi Foca poole, kust pidavat olema hea Montenegrosse hääletada. Saime üsna ruttu ühe ilgelt ilusa auto peale, aga seal me eriti kaua ei püsinud.. Meid pandi keset mägiteed maha, seal ei olnud ühtegi varju, päike paistis lagipähe ja ei olnud võimalik mitte kuidagi selle eest pääseda. Meil oli vesi lõppemas ja üldse oli ilgelt kehv olla. Vot seal ma mõtlesin reaalselt, et sinna me suremegi. Või siis mina vähemalt. Aga ei, mingi tunniajase ootamise järel võttis mingi mees meid peale ja viis edasi Trnovosse, kust saime suht kiiresti ja otse Montenegrosse. Saime mingi ägeda bussi peale, kus istusid viis meest. Buss oli selline vana ja lagunenud, ilgelt kuum oli olla ja aknad seal lahti ei käinud. Ja muidugi tegid pooled meestest suitsu. Nendega saime Plušinesse, kus veetsime kaks ööd.
24.08 hakkasime hääletama rannikule. Tahtsime õhtuks jõuda mere äärde. Hakkasime hääletama Nikšicisse, kuid saime esialgu kahe autoga ainult 7 km kaugusele Plužinest. Selles teises väiksemas külas tuli mingi umbkeelne mees meiega vestlema. Jätsime ta Rixi hoole alla ja olime ise Mariga usinad töömesilased ja üritasime autot püüda. Lõpuks läks see mees meie juurest ära ja kummalisel kombel teisele poole teed hääletama :o Õnneks võtsid meid kaks pleikarit varsti peale. Üks neist oli muidugi ahelsuitsetaja. Saime nendega Nikšicisse, kust hakkasime kohe edasi Podgoricasse hääletama. Seal õnnestus minul kinni pidada üks auto, mida juhtis 27-aastane Bojan. Ta oli päris tore :) Rääkis isegi suht hästi inglise keelt. Kuna ta ise elas Cetinjes, mis asub Podgoricast 25 km ranniku poole, otsustasime temaga edasi sõita. Ta oli küll hull tüüp, kihutas mägiteedel 140ga. See muidugi natuke lohutas meid, et ta sõitis seda teed iga päev, kuna ta töötab pealinnas, aga elab Cetinjes. Bojan oli isegi nii lahke, et kutsus meid oma villasse, pakkus meile õlut (jõi ise ka) ja viis meid siis autoga sinna teeotsale, kust on hea Budva poole hääletada. Seal saime ka üsna ruttu peale, Mari ja Rix ei jõudnud siltigi valmis vorpida kui mul õnnestus üks järjekordne lahke umbkeelne noormees kinni peatada. Temaga oli muidugi eriti tore sõita, sest tal oli pisike buss, millel oli ees tegelt ainult kolmele inimesele ruumi. Aga see ei heidutanud ei meid ega autojuhti :D Ta oli isegi nii lahke, et tegi vahepeal turistidele pildistamiseks peatuse.
27.08 Hääletasime Morinjist Bari. See tähendab, et meil lihtsalt õnnestus saada ainult ühe autoga põhjast lõunasse. See hääletamine ei läinud meil eriti hästi, tegime seda kordamööda, esimene oli Mari, siis mina ja viimaks Rix, kellel õnnestuski kaks saksa turisti kinni peatada. Neil oli ka šeff buss, selline karavani taoline, aga vanem ja loksum. Nad olid ise lihtsalt Montenegrost läbi sõitmas ja see sobis meile ideaalselt, sest meil oligi vaja võimalikult kaugele. Bari oli meil vaja jõuda seepärast, et tahtsime sealt rongipileti ära osta.
Kui me lõpuks sihtkohta jõudsime, olime väga üllatunud, sest see linn oli küll hirmus. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Arhitektuur oli kole ja muu selline. Aga vähemalt sai kaardiga maksta, nii restoranis kui ka poes.
Kämpingud ja hostelid
Esimesed kolm ööd magasime hostelis. Belgradi hostel oli super, aga see, millesse me Sarajevos sattusime, not so much. Nimelt oli meil plaan juba esimesel Sarajevo ööl kämpida, aga kuna kohalik hostel/infopunkt keeldus meile näitamast, mis tänaval see kämping asub, ei jäänud meil muud üle kui võtta 13.50€ne (per kärss) tuba. Sinna oli ikka mõnus tee küll. Otse ülesmäge. 10kiloste kottidega. Mmmmõnus. Tuba ise oli ka suht rõve, seal oli ühine köök ja neli (6+ inimese) tuba ja ka ühine vannituba ühe poti ja kahe dušikabiiniga. Seda, et ühel kabiinil ettetõmmatav uks puudus, märkasin alles Mariga koos pesema minnes :D Hosteli hinna sees oli ka hommikusöök. Pakkisime järgmisel hommikul vara oma kodinad ja läksime lubatud toitu otsima. Istusime maha ja meile toodi... ülla-ülla... kolm saiaviilu! Lisaks kolm vorstiviilu ja üks pisike džemm. Ja tee. Mari olla aru saanud, et ka kohv pidi tasuta olema ja nii me siis seda nõudsimegi. Jõime kohvi ära, ma läksin toaletti, kuna noh... tuli seda tasuta vesikloseti võimalust ju ära kasutada, ja kui ma sealt naasesin, ütles Mari, et tõmbame siva lesta. Müüja oli saatnud mingi suvalise noormehe meilt raha sisse nõudma, see kohv oli ikkagi tasuline. Ups :) Aga me ei kavatsenudki selle eest maksta, sest hostel ise oli lihtsalt nii kohutavalt rõve.
Siis otsisime me kohe selle kämpingplatsi üles. Oli ta jee keeruline. Lihtsalt ülesmäge minna ja ongi. Võtsime selle üheks ööks (6 euri nägu), seal sai õnneks ka kämpingu telki kasutada. Ohh, oli sealt alles vaade!
Esimene kämping Montenegros oli Plušines (22.08). Seda haldas mingi äge umbkeelne mees. Aleksander-Aco oli ta nimi. Ta oli seal linnas vist väiksemat sorti kunn. Lisaks ilgelt suurele maalapile (kus ta kasvatas ploome ja pidas autocampi ning apartementi), omas ta ka restorani ja ajas oma puskarit - 50%st Slivovici, mida ta meile muidugi ka kohe pakkuma hakkas. Mari purssis temaga vene keeles, tema meiega ikka oma serbohorvaatia keelt, aga saime talt üsna palju inffi. Näiteks saime teada, et Piva järv, mille ääres me olime, on 100 m sügav. Ta tahtis meile ka raftingut pähe määrida, see oleks kindlasti hiiglama tore olnud, aga me keeldusime.. Selleks korraks.
24.08 jõudsime Budvasse. Seal hakkasime kohe kämpingut otsima, aga see ebaõnnestus meil. Ühed juhatasid meid ühele tänavale ja siis sel tänaval juhatati meid ühele teisele tänavale ja nii me edasi-tagasi pendeldasimegi, ma julgeks öelda, et umbes tund aega. Ja need tänavad olid suht naabertänavad. Otsustasime vahepeal toituda, sest meil olid jõuvarud otsas. Siis õnnestus meil lõpuks kohalike lahke abiga kämping ka üles leida. Seal läks meil maksma 5€ öö. Sealne kämping oli küll suur peldik. See ala oli väga suur muidu ja oli suht autosid ja telke täis, wc-sid oli kogu selle krempli peale ainult neli ja ainult üks dušš. No ja wc-d ei saa nii nimetada, tegemist oli selle auguga maas...
25.08 hommikul sõitsime bussiga Morinjsse, kuna Mari oli lugenud, et seal on üks parimaid kämpinguid Montenegros. See info osutus tõeseks. Tegemist oli ühe pisikese külaga Kotori lahe ääres, kämpingu omanikuks oli keskealine Duško, kes oli selle ülalpidamisega tegelenud juba 30 aastat. Ta lubas meil telgi oma mandariinipuude alla panna ja ütles, et maksame siis, kui lahkume. Panime telgi püsti ja läksime otsejoones randa. Appikene. Vot seal asub maailma kõige ilusam rand, kus ma seni käinud olen. Vesi oli super. Läpipaistev ja helesinine nagu igal pool mujalgi Crna Goras. Vesi ongi selline ja põhja näed ka siis, kui vesi juba üle pea on. Uppuda on seal muidugi raske vist, sest vesi on nii soolane, et see kannab sind lihtsalt edasi. Aga see rand, seal oli super ujuda! Kuna tegemist oli külaga, oli seal vähe inimesi. Rand ise oli ka väike. Ja ujuda nende imeliste mägede poole, oehh. Ausalt ka, mul pole sõnu. Ma pole ilusamas kohas kunagi olnud ja vist niipea ei jõua ka..
Kui me tegime järgmisel päeval väikese ekskursiooni Kotori lahe ümber, siis õhtuks olime tagasi kämpingus. Tahtsime Duškole raha maksta ja andsime talle selle summa, mis ta meile alguses ütles, kuid mõne aja pärast tuli ta meie telgi juurde, andis muist raha tagasi ja ütles, et me oleme tudengid ja nii, et teeb sotsi (Mari tegelt on ka tudeng :P). Ja siis kutsus ta meid õhtul enda juurde veini jooma. Pika häbenemise peale me läksimegi. Mõtlesime igasuguseid küsimusi välja, et millega Duškole läheneda, imelik oleks ju olnud minna ukse taha ja öelda, et "You promised us wine so here we are". Küsisime siis algatuseks seda, kas ta oskab soovitada mõnda teist sama ilusat/toredat kämpingut lõunas. Ta pani meid oma terrassile istuma, tõi veinipudeli, saia (!), vinnutatud liha ja juustu ja hakkasime juttu rääkima. Pärast tuli teine pudel veel. Ohohhoo :D Ta lubas meile öösel igasuguseid asju, et annab meile viinamarju ja rosmariini ja lubas meil enda juures süüa teha ja külmikust õlut ja cocat võtta jms, aga kuna me ärkasime plaanitust kaks tundi hiljem, siis olid tal juba uued pruudid külas kohvi joomas :D Selline mees siis. Aga temalt ma saingi endale uued uhked käimad! Hahhahahahaa.
27.08 Jõudsime viimasesse kämpingusse Petrovacis. Mari hakkas seal kohe discounti nõudma, sest reisikirjas oli märgitud, et kui on low-season, saab 20% vms alla. Saimegi. Taheti võtta pass tagatiseks, aga me tahtsime kohe ära maksta, sest äkki lahkumise hetkel on mingi teine tädi tööl ja siis pead hakkama otsast peale jaurama selle soodustusega. Maksime esialgu ainult ühe öö eest (kokku 8.80€), kuid hiljem otsustasime teisekski jääda, aga teise öö eest me enam ei maksnud. Piinlik tunnistadagi, aga meil oli juba üsna kriitiline seis ja pealegi kui me lahkusime, polnud ühtki tädi valvelauas, kellele maksta...
Petrovacis magada oli kõige rõvedam. Esiteks olid puusakondid juba kõva maa peal magamisest valusad, teiseks olid seal mingid rõvedad väikesed sitikad, kes hammustasid ja kolmandaks hakkas viimasel ööl, õigemini kell 5 hommikul, tormama. Mõtlesime küll, et meie telgike ei pea vastu, aga ta pidi! :D Sinna me oma ilusa sinise kaaslase jätsimegi, sest polnud mõtet sellist närakat tagasi koju tassida.
Ööelu
Kui Belgradis ostetud vino osutus pöördevabaks, otsustasime kohalikke hosteli ümber olevaid baare külastada. Need olid päris huvitavad. Näiteks ühte, kuhu me sisse astusime, küsiti "What are you looking for?".. Nagu mismõttes? Me ei läinudki kuhugi istuma,sest meil olid dinaarid laiaks löödud juba ja kaardiga ei saanud ka kusagil maksta. Rix kostis selle "baari-tuuri" peale järgmist: "See on linn, kus ainult süüakse". Ja tõepoolest. Peale selle ei joonud mehed baaris laua taga mitte õlut vaid limonaadi.
Olles eelnevalt In Your Pocketeid uurinud, oli meil kindel plaan minna Sarajevos kohalikku Zavoodi. Selle baari nimi oli Marquee ja õhustik oligi üsna sarnane. Koht ise oli ilgelt pisike, küll olid sellel avaramad aknad. Jõime seal ühe raki ja tõmbasime minema, sest ma ei suutnud seal istuda eriti. Seal oli lihtsalt nii kohutav suitushais.
Muud tähelepanekud
Balkan ja võõrkeeled. Enamik teenindajaid Serbias olid ebaviisakad ja ülbed. Peale selle ka umbkeelsed.
Häda ei anna häbeneda? Annab ikka küll! Avalikke WCsid seal Balkanil suurt polegi. Enamik peldikuid Belgradis maksid 15-45 dinaari (2,50-8 krooni), Montenegros aga 0.30-0.50€. Jõhker hind ikka inimlike hädade rahuldamiseks. Müstiline ongi see, et baare on tänavad täis, kuid isegi nendes pole klientide jaoks WCsid ja selleks, et baaris joodud kohv/õlu välja siristada, pead maksma mingi kaheksa krooni ja seda ka kohas, kus on vesikloseti asemel auk ja kus pole ka WC-paberit, soojast veest rääkimata.
Rahatähtedest. Vahetasime Serbia lennujaamas kohe eurod dinaarideks ümber. Rahatähed on neil ilgelt suured, aga poodides/burksiputkades jm pole neil raha tagasi anda.
Suitsetamine. Seda tehakse igal pool ja igal võimalikul hetkel. Näiteks rongis. Rongis olid vagunid, aga enamasti seisid inimesed koridoris, kuna seal tohtis avatud akna all suitsetada. Meie vagunisse istus aga üks vanaisa oma lapselapsega. See vanaisa küll ei viitsinud püsti tõusta ja tiris suitsu tõmmata sealsamas istudes. Siis teine ere moment on meeles Bari rongijaamast, kust ostsime tagasisõidu pileti Belgradi. Sealne tädi istuski leti taga, suits hambus...
Bussisõit. Kuigi piletid Montenegro linnade vahel pole kallid (ega ka vahemaad pikad), on seal siiski üks aga. Pagasi eest küsitakse raha. Kui sõitsime Barist Petrovaci (pilet ise maksis 2.50€), küsis bussijuht meilt kolmelt kokku pagasiraha 2 eurot. Kui see juba siis kummaline tundus, tundus veel enam kummaline see, et kui Barist Belgradi sõitsime, küsiti pagasi eest ainult 50 senti. Barist Petrovaci on ainult 20 km, siis Barist Belgradi ca 450 km. Ja mis veel õudsem, oli see, et Belgradi bussis ei olnud WCd!!!! Minu kui selle imelise asutuse tiheda külalise jaoks oli see suht piin. See-eest tegi buss iga 20 minuti järel peatusi :s Umbes südaööl ma ka ühes peatuses ka seda võimalust kasutasin. Mis arvate, kas tegemist oli vesikloseti või auguga?
Belgradis oli igav liiv ja tühi väli. Kui keegi peaks kunagi valima, millise Balkani riigi pealinna külastada, siis Belgradi ei oleks igatahes mõistlik valida. Ja milleks üldse minna linna, kui on olemas nii imearmsad väikesed külakesed, kus on palju mõnusam olla :)
Esialgu oli plaanis lisada ka pilte, aga ma ei viitsi sellega tegeleda eriti. Postitus on niigi pikk juba. Ja kindlasti jäi nii mõnigi asi kirjutamata, kuna mina ise juba ei jaksa seda postitust enam üle lugeda, aga here wo go.
Ebaõnnestumised
Mul oli ostetud bussipilet 14.08 kell 6.30 väljuvale Riia bussile. Pakkisin õhtul asju ja kaalusin kotti, oli 10 kg-ne. Panin äratuse kella 5ks, sest lootsin, et jõuan hommikul puhanud peaga mõelda, kas mul ikka läheb kõiki neid asju vaja. Panin enda arust korduva äratuse, sest vahel kui ma olen liiga vähe maganud, siis ma lülitan äratuse enesele teadvustamata välja ja magan täie rahuga sisse. Õnneks oli isa nõus mind bussijaama ära viskama ja nii ta siis mind hommikul kell 6.06 varbast raputaski. Oi kui suur üllatus see oli. Silmad lahti, hambapesu, riided ja minek. 6.10 sõitsime Peetrist välja ja 6.20 olin bussijaamas Süüa muidugi ei jõudnud ja mõnus 4tunnine reis oli ees. Jõudsin õnneks ideaalselt õigeks ajaks bussijaama..
16.08 hakkasime tegema online check-ini. Kasutasime selleks Elina läpakat ja naabrite wifit. Aga arvuti oli tal selline kahtlane, mis otsustas suvalisel hetkel restarti teha ja ka wifi jättis meid vahepeal maha. Alustasime reisiasjade kinnitamisega juba kell 11. Pika jupsimise järel saime online check-inid tehtud ja paberid Elinale printimiseks edastatud. Suur oli meie rõõm, kui Mari leidis postkastist kirja sellest hostelist, kus me järgmisel ööl magama pidime. Nimelt oli meie bronn canceldatud. No tere tali eksole. Me saime ikka väga kurjaks. See hostel oli super hea asukohaga - täpselt kesklinnas ja maksis ka üsna vähe. Meil oli küll sissemakse tehtud, aga seda raha me muidugi tagasi ei saanud. Hakkasime siis paaniliselt uut otsima, selleks oli vaja jällegi ressursse, mida Mari krediitkaardil nappis. Rix pidi meid oma rahaga õnnistama, aga pankadevaheline ülekanne ei toimi ju just eriti kiiresti. Rohke aja- ja närvidekulu arvel saime bronni tehtud, tulemuseks nelja inimese toa asemel 12 inimese tuba, mis maksis poole rohkem ja asus kesklinnast kolm korda kaugemal..
18.08 ärkasime vara, et jõuaks kotid kokku pakkida, süüa ja end kasida ning koos Elinaga väljuda. Me ju ei osanud ise Riia ühistranspordiga eriti liigelda ja seda ka vaja ei olnud, et oleksime bussiga näiteks valele poole sõitnud. Astusime siis lennujaama ees bussist maha ja läksime kohe sisse, et asju ühte kotti ümber tõsta (meil oli bronnitud ainult üks pagas + siis kõigi kolme käsipagasid) ja kotte kaaluma. Hea, et me seda kohe tegema hakkasime, sest siis jõudsin ma avastada, et olin unustanud magamiskoti ja padja bussi :D Õnneks ootas bussijuht peatuses oma graafiku algust ja seega me jõudsime Mariga sprintides bussini ja ma sain asjad õnnelikult kätte. Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui mu magamiskott ja padi oleksid Riia kesklinna tagasi sõitnud...
Saabusime Belgradi ja läksime pagasit võtma. Suur oli me üllatus, kui avastasime, et meie telk oli kaduma läinud. No tore lugu küll, eks, sest me plaanisimegi suurema osa ajast kämpingutes veeta. Mari läks seda lennujaamas sisse nõudma, aga ta pole seda siiani tagasi saanud... Müstika, ma ütlen!
Sõitsime bussiga nr 72 Belgradi kesklinna, seal kinnitasime keha ja hakkasime otsima buss nr 15, mis pidi viima meie hostelini (hosteli confirmationi lehel oli vähemasti kirjas, et eelnimet buss sinna sõidab). Käisime ringi nagu peata kanad, aga lõpuks leidsime ka õige peatuse. Nojah, peatus oli õige küll, aga buss sõitis jummmmala valele poole. Pani üle Sava jõe ja Zemuni linnajakku. Me saime jällegi väga kurjaks. No ei ole tore 10kilose kotiga 35kraadises kuumuses mööda võõrast linna sõita, eriti kui buss sõidab täiesti valele poole. Astusime siis mingis suvalises bussipeatuses maha ja sõitsime sama targalt tagasi sinna Zelenij Venacile, mis oli siis nagu bussiterminal vms. Õnneks bussipiletid ei olnud kallid, eelmüügist ostes 42 dinaari, mis on siis eesti rahas seitse krooni. Jänest seal Balkanil igatahes sõita ei maksa, kontrolöre oli väääga palju.
Meil ei jäänudki siis muud üle kui oma suurte raskete kottidega jalgsi hostelit otsima minna.. Üks väsitav matk see oli, aga lõpuks leidsime sellegi kohalike lahkel abil üles. Ja õnneks saime sama raha eest poole väiksema toa (ehk 12 inimese asemel oli toas kuus kohta).
Esimesel õhtul Belgradis ostsime mingi umbkeelse toreda tädi käest kohaliku vino. Ta nii lahkesti pakkus meile seda mekkida ja see tõesti maitses hea. Selline magus ja tummine, maksis 400 dinaari (66 krooni). Mõtlesime siis, et õhtul katame pidulaua ja rüüpame vaikselt seda kohalikku vägijooki. Ostsime arbuusi, ploome, viinamarju, et kange naps väga ruttu purju ei teeks, aga hostelis selgus, et selles vinos polnudki pöördeid sees!
21.08 ostsime Sarajevo supermarketist 130kroonise telgi. Lisaks sain ma uued 8kroonised flipflopsid. Järgmisel ööl seda telki Montenegros üles pannes selgus aga, et need asjad, mis telki üleval hoiavad, olid pikemad, kui vaja. Ja väga nõrgast materjalist. Seega lagunes meie telk lihtsalt ära enne kui me seda sissegi õnnistatud saime. 8-kroonised plätud lagunesid ka muidugi nädalaga ära, aga mis sa hing nii vähese raha ees tahad, eks. Pealegi sain ma endale täiesti ilusad uued uhked käimad ja seda veel pealegi tasuta :D
23.08 otsustasime teha väikse matkapäeva. Olime siis juba Montenegros, Plušines. Selle linna lähedale jäi Durmitor, kohalik rahvuspark, mis on must visit koht. Sinna me aga paraku ei jõudnud, kuna sinna saamine oli väga keeruline. Otsustasime selle asemel siis teha jalgsimatka rahvuspargi lähedusse. Valisime kõige lühema tee (8.5 km), mis viis mingisse Boricje külla. Olime väga optimistlikud muidugi. Meil kõigil oli kaasas ainult üks vesi (no Rixil tegelt 1.25ne coca) ja saia natukene (+tuunikalapläust). Oleks me muidugi teadnud, et kõik see 8.5 km tähendab pidevat tõusu, poleks me ilmselt läinudki. Retk mäe otsa kestis 3.5 tundi ja juba poole tee peal hakkas meil vesi otsa lõppema. Tagasi pöörduda ka nagu ei tahtnud, me võtsime kindlaks eesmärgiks ikka sinna külla jõuda. Vähemalt selleks, et saaksime kohalikelt vett küsida, kui seal poodi ei peaks olema. Kohale me lõpuks jõudsime ja poodi seal tõepoolest ei olnud. Seal oli ainult üks kirik (aga see-eest milline!) ja neli maja, kus polnud hingelistki. Õnneks vedas meil tagasi minemisega, sest üks tore Serbia mees võttis meid auto peale. Ta oli meist eelnevalt mööda sõites küsinud, kuidas saab Žabljakki (Durmitori "pealinn" n-ö) ja kui siis viskas nalja, et kui ta tagasi Belgradi läheb, siis keegi ei usu, et ta küsis Montenegros eestlastest tudengitelt teed :) Kokkuvõttes saa seda päeva aga ebaõnnestumiseks nimetada, sest see oli üks reisi ilusamaid päevi.
29.08 hakkasime Barist tagasi Belgradi sõitma. Enne seda oli vaja meil teha jälle online check-in ja lisaks sellele ka uus pagas, sest meil oli plaan kaasa osta õlut, veini jms. AirBalticuga on ju see jama, et check-ini saab teha ainult 24h enne väljumist. Otsisime mööda linna netikohvikuid, leidsime ka, aga nad kõik olid kinni, tegemist oli ju ka pühapäevaga. Õnneks leidsime kaardi abil infopunkti, mille töötaja lubas meil asju teha ja välja printida, aga millegipärast see ei õnnestunud meil. Mingi jama oli kas serveriga või millega iganes ja me pidime seal infos mitu korda käima, lõpuks saime end lennule kirja pandud. Siis teine jama oli pagasiga, olin eelmine päev ema palunud, et ta saadaks Marile pagasi tegemise jaoks raha, aga pankadevahelised ülekanded nädalavahetusel ilmselgelt ei toimunud, seega jäi meil see tegemata. Õnneks sai seda teha järgmisel päeval Belgradi lennujaamas.
Samal õhtul oli jama bussipiletiga. Need prinditi nimelt värvilisele paberile ja kirjutati käsitsi kellaaeg jm info peale. Väga kummalised piletid igatahes, aga mida sa ikka tahad riigist, kus pole mingit e-süsteemi ja kus isegi kaardiga maksmine on pea võimatu. Igatahes meie buss pidi väljuma 18.30, aga ka kell 18 väljus üks buss Belgradi. Mari läks uurima, et ega see meie buss olnud ja bussijaama dispetšerid võtsid talt pileti ära ja hakkasid paaniliselt igale poole helistama. Me ei saanud mitte midagi aru, mis toimus ja mitte ükski neist ei rääkinud inglise keelt. Aga lõpuks suutsid nad "It's okey" välja pigistada endist ja nii me siis rahunesimegi. Dispetšer rääkis meie bussijuhiga ja meid võeti probleemideta peale. Buss pidi sõitma seda 450 kilomeetrit mingi 14 tundi muide, aga jõudis kolm tundi varem Belgradi, nii et me pidime seal hirmsas linnas suht pikka aega tühja panema. Külastasime oma lemmikut pläustiputkat, istusime Mäkis ja jõime kohvi (espressot!) ja ootasime, et oleks normaalne aeg tagasi lennujaama sõita.
Toit ja jook
Belgradi jõudnud, astusime kohe Zelenij Venacis asuva burksiputka juurde. Mäkk oli ka seal kohe kõrval, aga no kes see ikka sinna läheb, kui kõrval on kohalikud hõrgutised. Me muidugi ei osanud midagi võtta sealt, sest menüü oli serbiakeelne. Otsustasime võtta sama asja, mida mingid tibid enne meid, sest see asi nägi nii isuäratav välja. Valik osutus õnnestunuks. Selle imelise saiapläusti nimi oli pleskavica ja maksis 140 dinaari (21 krooni). Täidise sai ise valida. Ja oiii kui tõhus kõhutäide see oli :)
Esimesel ööl (18.08) toimus Belgradis Beer Festival. Otsustasime suure hurraaga sinnagi minna, Benny Benassi esines ju! Seda me muidugi ei näinud, sest pidu oli ilma Bennytagi ilgelt nõme. Midagi sarnast meie Õllesummeriga, aga vähem rõvedaid purjus inimesi ja üldisem möll tundus ka meeldivam.. Võib-olla oli asi aga varajases kellaajas (mingi 22 või 23 või nii). Igatahes meie Rixiga mekkisime õlut, Mari otsis taga siidrit. Ainult ühest kohast me siidri ka leidsime, aga seegi oli õllemaitseline...
Esimesel Belgradi-hommikul (19.08) külastasime hosteli lähedal asuvat turgu. Mmmmm kui imelised virsikud ma sealt sain! Nad olid nii väga pehmed ja mahlased! Teisi puuvilju ma väga kiita ei oskagi. Sama head arbuusi võib näiteks Eestistki saada. Aga Balkan on imeline maa igasuguste asjade kasvatamiseks. Rosmariin, mahlased (kobar)tomatid, maasikad viinamarja-, kiivi-, oliivi-, ploomi-, viigimarja-, granaatõunapuud, põldmarjad...
Toidupoodidest ei ole võimalik midagi osta. Eestis lähed ikka valmistoidu letti, kui kõht on tühi ja vajad kohest näljakustutust. Sealt ei saa mitte midagi sellist. Ainult sai ja kuivained. Põhimõtteliselt olimegi kõik see 13 päeva seal rangel saia- ja tuunikala dieedil, sekka keefiri. Keefiriga on selline naljakas lugu, et ostad poest keefiri, saad keefiri. Ostad jogurti, saad ka keefiri. Ostad restoranis piima (mjelk nende keeles vms), saad ka keefiri. Ja veel sellise paksu kallerdava, mida peab lusikaga sööma. Ainsad jogurtijoogid, mis maitsesid ka jogurti moodi, olid need, millel oli peal puuvilja vms pilt. Silt jogurt ei tähenda seal igatahes jogurtit meie mõistes.
Meil oli pidev soov mekkida kohalikku menüüd, kuid kuna tegemist oli low-budget reisiga, siis jäi see enamasti tegemata. Kõige parema kohaliku toidu saime Sarajevos, kus me sõime Rixiga täidetud paprikaid, viigimarjalehtedesse keeratud hakkliha jms. No ja muidugi pljeskavica. Vot see oli küll mekkimist väärt. Serbia köögi "uhkus" cevapi polnud meie meelest pooltki nii hea, võimalik, et asi oli lihtsalt selles, et eelistasime soolikasse aetud äädikase lambaliha asemel kotletti. Igatahes proovida tasub mõlemaid. Restoranides ei tasu suppi tellida. No meie valisime muidugi ka sellised restoranid, kus supi hinnaks oli 1-3€. Kui me oma viimasel õhtul tellisime kolm kanasuppi, toodi meile nina alla suur kausitäis puljongit, kus hulpis tõesõna ainult kolm väikest kanatükki sees. Okei, paar porgJa ega need supid ka teistes restoranides tummisemad olnud... Ka kohviga oli sama jama. Seal ei müüdud normaalset kohvi noh. Americanot ei eksisteerinud, nende jaoks tähendas tavaline kohv espressot. Ka oli neil popiks joogiks Nes cafe (mitte Nescafe), kuid see oli pigem kohvimaitseline külm piim. Võis tellida ka leigena. Aga pigem jätta tellimata. Nende enda kohalik kohv on ka kummaline, selline pudine. Paned puru tassi sisse ja ta ei lahustu päris täielikult ära. Ise jõudsin juba selle kohviga ära harjuda, kuid kodused ütlesid, et imelik on. Kel mekkimissoovi, peab käbe olema, mul veel on natuke seda pudi :P
Tuli meelde ka see, kuidas Mari tellis Sarajevo restoranis green saladit ja kui talle taldrik nina alla toodi, siis tegemist oligi... ainult rohelise salatiga. Mul oli endal analoogne juhtum Serbia salatiga, mis nagu selgus, oli paljas tomati-kurgisalat.
Hääletamine ja ühistransport
20.08. Rongipilet Belgradist Pribojsse (Bosnia piiri ääres) maksis 1050 dinaari (175 krooni). Reis oli 250 kilomeetrit pikk. Ostsime pileti kella 10sele rongile, et jõuaks piisavalt vara Pribojsse, sest meil oli vaja kindlasti jõuda ööseks Sarajevosse. Meil ei olnud ju telki! Muidugi ei leidnud me alguses õiget rongi üles, ja mitte ükski serblane ei rääkinud meiega sel hommikul inglise keelt. Õnneks sattusime ikkagi õigesse rongi, kuna vahepeal tekkis uus kahtlus, sest rong ei väljunud õigel ajal. Ta viibis väljumisega 40 minutit. Hiljem kuulsime, et see on Belgrad-Bari rongi juures tavaline asi. See võidavat lõpp-punkti hilineda isegi kuus tundi.
Pribojsse jõudsimegi planeeritust 1.5 tundi hiljem. See Priboj oli mingi imepisike linnake, kus ei olnud mitte kui midagi. Poest ei osanud me ka midagi osta. Otsustasime siis hakata Bosnia poole sammuma, sest mine sa tea, kauaks see hääletamine venida võib ja meil oli vaja kohe kindlasti õhtuks Sarajevosse jõuda. Meil polnud ju muud valikut. Suvalisse kohta ka magama ei tahtnud jääda, sest Mari oli eelnevalt lugenud, et Bosnias on 18 000 märgistatud miinivälja ja märgistamata on neid veelgi (kindel pole nüüd tegelt, kas see number mul õigesti meeles on). Tegime ka sildi, et tahame Bosniasse jõuda, aga autojuhid naersid meid välja. Üks taksojuht peatus (tal oli klient peal kusjuures) ja küsis, et kas saab aidata. Ütlesime siis, et tahame Bosniasse jõuda ja et palju sinna maad on. Ta ütles, et 2-3 km. See tuli meil aga ikkagi jalgsi läbida, sest keegi ei tahtnud kolme vanderselli suurte reisikottidega peale korjata... Saime üle piiri õnneks, luiskasime veidi piirivalvele, sest nad olid igavesti uudishimulikud. Bosnia markasid meil ei olnud, aga õnneks on seal võimalik ka eurodes maksta. Astusime siis esimesse poodi sisse, kust hakkasime taga otsima saia. Müüjatädi ütles, et hljeb njetu, aga siis kui ta meie õnnetuid näljaseid silmi märkas, võttis ta kusagilt leti alt pooliku saiapätsi ja äris selle meile maha. Ei tea, kas see oli ta lõunasöök või oli ta selle enda jaoks leti alla peitu pannud.. Igatahes tema lahkus oli piiritu.
Minu jaoks oligi esimene kord elus hääletada Sarajevosse. See oli üsna ekstreemne, mina kaotasin juba lootuse õhtuks kohale jõuda. Üks mees viis meid edasi paar kilomeetrit ja pakkus siis välja, et kui maksame talle 50€ (!!!), siis viksab meid Sarajevosse ära. Keeldusime. Lõpuks kui hämaraks hakkas minema, peatus üks tore meesterahvas, kes oli koos naise ja pojaga puhkuselt koju sõitmas. Ta võttis meid peale (ja ta rääkis ülihead inglise keelt), ütles, et saab meid edasi viia ainult 10-15 km, kuna meid oli kolm ja neid oli kolm. Ütlesime siis, et meid aitaks seegi väga, meil on oluline jõuda suure maantee äärde, kus on tihedam liiklus ja suurem võimalus auto peale saada. Mari istus Rixi sülle. Sõitsime juba peaaegu tunnikese. Imestasime siis omavahel, et kas me pole juba tõesti 15 km ära sõitnud või (vahepeal viis tee tagasi Serbiasse, mägiteed on illllgelt käänulised). Siis tegime väikse puhkepeatuse mingis imeilusas kohas, kus oli restoran. Jõime kokat ja autojuht kohvi. Mina kommunikeerusin veel pojaga, kes jagas lahkelt meile kodukootud lihapirukaid. Siis öeldi meile, et meid viiakse ikka Sarajevoni välja, et on pime ja vaevalt politsei märkab, et auto ülerahvastatud on. Me olime taas väga tänulikud, kuigi ega mul poleks midagi selle vastu ka olnud, kui oleksime pidanud sinna restorani kõrvale magamiskotid maha viskama ja tähtede all magama. Seal oli tõesti ilus.
22.08 lahkusime Sarajevost. Kõigepealt sõitsime linnaliini bussiga Dobrinjesse (linnaosa linna piiri ääres), kust võtsime takso, mille umbkeelne juht viis meid 40 krooni eest edasi Foca poole, kust pidavat olema hea Montenegrosse hääletada. Saime üsna ruttu ühe ilgelt ilusa auto peale, aga seal me eriti kaua ei püsinud.. Meid pandi keset mägiteed maha, seal ei olnud ühtegi varju, päike paistis lagipähe ja ei olnud võimalik mitte kuidagi selle eest pääseda. Meil oli vesi lõppemas ja üldse oli ilgelt kehv olla. Vot seal ma mõtlesin reaalselt, et sinna me suremegi. Või siis mina vähemalt. Aga ei, mingi tunniajase ootamise järel võttis mingi mees meid peale ja viis edasi Trnovosse, kust saime suht kiiresti ja otse Montenegrosse. Saime mingi ägeda bussi peale, kus istusid viis meest. Buss oli selline vana ja lagunenud, ilgelt kuum oli olla ja aknad seal lahti ei käinud. Ja muidugi tegid pooled meestest suitsu. Nendega saime Plušinesse, kus veetsime kaks ööd.
24.08 hakkasime hääletama rannikule. Tahtsime õhtuks jõuda mere äärde. Hakkasime hääletama Nikšicisse, kuid saime esialgu kahe autoga ainult 7 km kaugusele Plužinest. Selles teises väiksemas külas tuli mingi umbkeelne mees meiega vestlema. Jätsime ta Rixi hoole alla ja olime ise Mariga usinad töömesilased ja üritasime autot püüda. Lõpuks läks see mees meie juurest ära ja kummalisel kombel teisele poole teed hääletama :o Õnneks võtsid meid kaks pleikarit varsti peale. Üks neist oli muidugi ahelsuitsetaja. Saime nendega Nikšicisse, kust hakkasime kohe edasi Podgoricasse hääletama. Seal õnnestus minul kinni pidada üks auto, mida juhtis 27-aastane Bojan. Ta oli päris tore :) Rääkis isegi suht hästi inglise keelt. Kuna ta ise elas Cetinjes, mis asub Podgoricast 25 km ranniku poole, otsustasime temaga edasi sõita. Ta oli küll hull tüüp, kihutas mägiteedel 140ga. See muidugi natuke lohutas meid, et ta sõitis seda teed iga päev, kuna ta töötab pealinnas, aga elab Cetinjes. Bojan oli isegi nii lahke, et kutsus meid oma villasse, pakkus meile õlut (jõi ise ka) ja viis meid siis autoga sinna teeotsale, kust on hea Budva poole hääletada. Seal saime ka üsna ruttu peale, Mari ja Rix ei jõudnud siltigi valmis vorpida kui mul õnnestus üks järjekordne lahke umbkeelne noormees kinni peatada. Temaga oli muidugi eriti tore sõita, sest tal oli pisike buss, millel oli ees tegelt ainult kolmele inimesele ruumi. Aga see ei heidutanud ei meid ega autojuhti :D Ta oli isegi nii lahke, et tegi vahepeal turistidele pildistamiseks peatuse.
27.08 Hääletasime Morinjist Bari. See tähendab, et meil lihtsalt õnnestus saada ainult ühe autoga põhjast lõunasse. See hääletamine ei läinud meil eriti hästi, tegime seda kordamööda, esimene oli Mari, siis mina ja viimaks Rix, kellel õnnestuski kaks saksa turisti kinni peatada. Neil oli ka šeff buss, selline karavani taoline, aga vanem ja loksum. Nad olid ise lihtsalt Montenegrost läbi sõitmas ja see sobis meile ideaalselt, sest meil oligi vaja võimalikult kaugele. Bari oli meil vaja jõuda seepärast, et tahtsime sealt rongipileti ära osta.
Kui me lõpuks sihtkohta jõudsime, olime väga üllatunud, sest see linn oli küll hirmus. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Arhitektuur oli kole ja muu selline. Aga vähemalt sai kaardiga maksta, nii restoranis kui ka poes.
Kämpingud ja hostelid
Esimesed kolm ööd magasime hostelis. Belgradi hostel oli super, aga see, millesse me Sarajevos sattusime, not so much. Nimelt oli meil plaan juba esimesel Sarajevo ööl kämpida, aga kuna kohalik hostel/infopunkt keeldus meile näitamast, mis tänaval see kämping asub, ei jäänud meil muud üle kui võtta 13.50€ne (per kärss) tuba. Sinna oli ikka mõnus tee küll. Otse ülesmäge. 10kiloste kottidega. Mmmmõnus. Tuba ise oli ka suht rõve, seal oli ühine köök ja neli (6+ inimese) tuba ja ka ühine vannituba ühe poti ja kahe dušikabiiniga. Seda, et ühel kabiinil ettetõmmatav uks puudus, märkasin alles Mariga koos pesema minnes :D Hosteli hinna sees oli ka hommikusöök. Pakkisime järgmisel hommikul vara oma kodinad ja läksime lubatud toitu otsima. Istusime maha ja meile toodi... ülla-ülla... kolm saiaviilu! Lisaks kolm vorstiviilu ja üks pisike džemm. Ja tee. Mari olla aru saanud, et ka kohv pidi tasuta olema ja nii me siis seda nõudsimegi. Jõime kohvi ära, ma läksin toaletti, kuna noh... tuli seda tasuta vesikloseti võimalust ju ära kasutada, ja kui ma sealt naasesin, ütles Mari, et tõmbame siva lesta. Müüja oli saatnud mingi suvalise noormehe meilt raha sisse nõudma, see kohv oli ikkagi tasuline. Ups :) Aga me ei kavatsenudki selle eest maksta, sest hostel ise oli lihtsalt nii kohutavalt rõve.
Siis otsisime me kohe selle kämpingplatsi üles. Oli ta jee keeruline. Lihtsalt ülesmäge minna ja ongi. Võtsime selle üheks ööks (6 euri nägu), seal sai õnneks ka kämpingu telki kasutada. Ohh, oli sealt alles vaade!
Esimene kämping Montenegros oli Plušines (22.08). Seda haldas mingi äge umbkeelne mees. Aleksander-Aco oli ta nimi. Ta oli seal linnas vist väiksemat sorti kunn. Lisaks ilgelt suurele maalapile (kus ta kasvatas ploome ja pidas autocampi ning apartementi), omas ta ka restorani ja ajas oma puskarit - 50%st Slivovici, mida ta meile muidugi ka kohe pakkuma hakkas. Mari purssis temaga vene keeles, tema meiega ikka oma serbohorvaatia keelt, aga saime talt üsna palju inffi. Näiteks saime teada, et Piva järv, mille ääres me olime, on 100 m sügav. Ta tahtis meile ka raftingut pähe määrida, see oleks kindlasti hiiglama tore olnud, aga me keeldusime.. Selleks korraks.
24.08 jõudsime Budvasse. Seal hakkasime kohe kämpingut otsima, aga see ebaõnnestus meil. Ühed juhatasid meid ühele tänavale ja siis sel tänaval juhatati meid ühele teisele tänavale ja nii me edasi-tagasi pendeldasimegi, ma julgeks öelda, et umbes tund aega. Ja need tänavad olid suht naabertänavad. Otsustasime vahepeal toituda, sest meil olid jõuvarud otsas. Siis õnnestus meil lõpuks kohalike lahke abiga kämping ka üles leida. Seal läks meil maksma 5€ öö. Sealne kämping oli küll suur peldik. See ala oli väga suur muidu ja oli suht autosid ja telke täis, wc-sid oli kogu selle krempli peale ainult neli ja ainult üks dušš. No ja wc-d ei saa nii nimetada, tegemist oli selle auguga maas...
25.08 hommikul sõitsime bussiga Morinjsse, kuna Mari oli lugenud, et seal on üks parimaid kämpinguid Montenegros. See info osutus tõeseks. Tegemist oli ühe pisikese külaga Kotori lahe ääres, kämpingu omanikuks oli keskealine Duško, kes oli selle ülalpidamisega tegelenud juba 30 aastat. Ta lubas meil telgi oma mandariinipuude alla panna ja ütles, et maksame siis, kui lahkume. Panime telgi püsti ja läksime otsejoones randa. Appikene. Vot seal asub maailma kõige ilusam rand, kus ma seni käinud olen. Vesi oli super. Läpipaistev ja helesinine nagu igal pool mujalgi Crna Goras. Vesi ongi selline ja põhja näed ka siis, kui vesi juba üle pea on. Uppuda on seal muidugi raske vist, sest vesi on nii soolane, et see kannab sind lihtsalt edasi. Aga see rand, seal oli super ujuda! Kuna tegemist oli külaga, oli seal vähe inimesi. Rand ise oli ka väike. Ja ujuda nende imeliste mägede poole, oehh. Ausalt ka, mul pole sõnu. Ma pole ilusamas kohas kunagi olnud ja vist niipea ei jõua ka..
Kui me tegime järgmisel päeval väikese ekskursiooni Kotori lahe ümber, siis õhtuks olime tagasi kämpingus. Tahtsime Duškole raha maksta ja andsime talle selle summa, mis ta meile alguses ütles, kuid mõne aja pärast tuli ta meie telgi juurde, andis muist raha tagasi ja ütles, et me oleme tudengid ja nii, et teeb sotsi (Mari tegelt on ka tudeng :P). Ja siis kutsus ta meid õhtul enda juurde veini jooma. Pika häbenemise peale me läksimegi. Mõtlesime igasuguseid küsimusi välja, et millega Duškole läheneda, imelik oleks ju olnud minna ukse taha ja öelda, et "You promised us wine so here we are". Küsisime siis algatuseks seda, kas ta oskab soovitada mõnda teist sama ilusat/toredat kämpingut lõunas. Ta pani meid oma terrassile istuma, tõi veinipudeli, saia (!), vinnutatud liha ja juustu ja hakkasime juttu rääkima. Pärast tuli teine pudel veel. Ohohhoo :D Ta lubas meile öösel igasuguseid asju, et annab meile viinamarju ja rosmariini ja lubas meil enda juures süüa teha ja külmikust õlut ja cocat võtta jms, aga kuna me ärkasime plaanitust kaks tundi hiljem, siis olid tal juba uued pruudid külas kohvi joomas :D Selline mees siis. Aga temalt ma saingi endale uued uhked käimad! Hahhahahahaa.
27.08 Jõudsime viimasesse kämpingusse Petrovacis. Mari hakkas seal kohe discounti nõudma, sest reisikirjas oli märgitud, et kui on low-season, saab 20% vms alla. Saimegi. Taheti võtta pass tagatiseks, aga me tahtsime kohe ära maksta, sest äkki lahkumise hetkel on mingi teine tädi tööl ja siis pead hakkama otsast peale jaurama selle soodustusega. Maksime esialgu ainult ühe öö eest (kokku 8.80€), kuid hiljem otsustasime teisekski jääda, aga teise öö eest me enam ei maksnud. Piinlik tunnistadagi, aga meil oli juba üsna kriitiline seis ja pealegi kui me lahkusime, polnud ühtki tädi valvelauas, kellele maksta...
Petrovacis magada oli kõige rõvedam. Esiteks olid puusakondid juba kõva maa peal magamisest valusad, teiseks olid seal mingid rõvedad väikesed sitikad, kes hammustasid ja kolmandaks hakkas viimasel ööl, õigemini kell 5 hommikul, tormama. Mõtlesime küll, et meie telgike ei pea vastu, aga ta pidi! :D Sinna me oma ilusa sinise kaaslase jätsimegi, sest polnud mõtet sellist närakat tagasi koju tassida.
Ööelu
Kui Belgradis ostetud vino osutus pöördevabaks, otsustasime kohalikke hosteli ümber olevaid baare külastada. Need olid päris huvitavad. Näiteks ühte, kuhu me sisse astusime, küsiti "What are you looking for?".. Nagu mismõttes? Me ei läinudki kuhugi istuma,sest meil olid dinaarid laiaks löödud juba ja kaardiga ei saanud ka kusagil maksta. Rix kostis selle "baari-tuuri" peale järgmist: "See on linn, kus ainult süüakse". Ja tõepoolest. Peale selle ei joonud mehed baaris laua taga mitte õlut vaid limonaadi.
Olles eelnevalt In Your Pocketeid uurinud, oli meil kindel plaan minna Sarajevos kohalikku Zavoodi. Selle baari nimi oli Marquee ja õhustik oligi üsna sarnane. Koht ise oli ilgelt pisike, küll olid sellel avaramad aknad. Jõime seal ühe raki ja tõmbasime minema, sest ma ei suutnud seal istuda eriti. Seal oli lihtsalt nii kohutav suitushais.
Muud tähelepanekud
Balkan ja võõrkeeled. Enamik teenindajaid Serbias olid ebaviisakad ja ülbed. Peale selle ka umbkeelsed.
Häda ei anna häbeneda? Annab ikka küll! Avalikke WCsid seal Balkanil suurt polegi. Enamik peldikuid Belgradis maksid 15-45 dinaari (2,50-8 krooni), Montenegros aga 0.30-0.50€. Jõhker hind ikka inimlike hädade rahuldamiseks. Müstiline ongi see, et baare on tänavad täis, kuid isegi nendes pole klientide jaoks WCsid ja selleks, et baaris joodud kohv/õlu välja siristada, pead maksma mingi kaheksa krooni ja seda ka kohas, kus on vesikloseti asemel auk ja kus pole ka WC-paberit, soojast veest rääkimata.
Rahatähtedest. Vahetasime Serbia lennujaamas kohe eurod dinaarideks ümber. Rahatähed on neil ilgelt suured, aga poodides/burksiputkades jm pole neil raha tagasi anda.
Suitsetamine. Seda tehakse igal pool ja igal võimalikul hetkel. Näiteks rongis. Rongis olid vagunid, aga enamasti seisid inimesed koridoris, kuna seal tohtis avatud akna all suitsetada. Meie vagunisse istus aga üks vanaisa oma lapselapsega. See vanaisa küll ei viitsinud püsti tõusta ja tiris suitsu tõmmata sealsamas istudes. Siis teine ere moment on meeles Bari rongijaamast, kust ostsime tagasisõidu pileti Belgradi. Sealne tädi istuski leti taga, suits hambus...
Bussisõit. Kuigi piletid Montenegro linnade vahel pole kallid (ega ka vahemaad pikad), on seal siiski üks aga. Pagasi eest küsitakse raha. Kui sõitsime Barist Petrovaci (pilet ise maksis 2.50€), küsis bussijuht meilt kolmelt kokku pagasiraha 2 eurot. Kui see juba siis kummaline tundus, tundus veel enam kummaline see, et kui Barist Belgradi sõitsime, küsiti pagasi eest ainult 50 senti. Barist Petrovaci on ainult 20 km, siis Barist Belgradi ca 450 km. Ja mis veel õudsem, oli see, et Belgradi bussis ei olnud WCd!!!! Minu kui selle imelise asutuse tiheda külalise jaoks oli see suht piin. See-eest tegi buss iga 20 minuti järel peatusi :s Umbes südaööl ma ka ühes peatuses ka seda võimalust kasutasin. Mis arvate, kas tegemist oli vesikloseti või auguga?
Belgradis oli igav liiv ja tühi väli. Kui keegi peaks kunagi valima, millise Balkani riigi pealinna külastada, siis Belgradi ei oleks igatahes mõistlik valida. Ja milleks üldse minna linna, kui on olemas nii imearmsad väikesed külakesed, kus on palju mõnusam olla :)
0 comments:
Postitage kommentaar