Reedel, 16ndal oli Helenil jälle üks asjaajamine ja seetõttu lükkus minek üsna hilja peale. Tulema saime alles siis, kui Salacgrivas esimene artist juba laval oli. Tegime vahepeatuse Pärnu Selveris, kus ma käisin pea laiali ringi, ei osanud midagi riiulitelt haarata. Lõpuks haarasin mõned saiakesed, banaanid ja siidrid ning tee Läti poole võis jätkuda. Vahetult enne piiripunkti tuli mul meelde, et mul jäid igasugused isikut tõendavad dokumendid maha. Nimelt jätsin rahakoti koju kartuses, et see võib kaduda või keegi võib selle telgist varastada. Ikla piiripunktist läbi sõites hoidsin hinge kinni, aga õnneks meie autot kinni ei peatatud. Parajasti kontrolliti üht teist sõiduautot.
Üsna pea olime Salacgrivas ja meie suureks rõõmuks ootas meid küll vähemalt kilomeetrine järjekord parklasse. Oi, kui kuri Kristo oli. Aga ta tegi väikse triki ja saime ilusti järjekorda vahele trügitud. Õnneks see järjekorras venimine väga kaua aega võtnudki ja lõpuks mitut keelt purssides saime auto ilusti pargitud. Parklas olid nii mõnedki oma telgi üles pannud. Me teadsime ka juba, et telklas on juba ruumiga kitsas käes, aga haarasime siiski asjad ja hakkasime otsustavalt 100 m kaugusel asuva telkla poole kõmpima. No ausõna. Ruumi ei olnud absoluutselt ja tegemist oli esimese päevaga. Eriti ei tahtnud nagu välipeldikute kõrvale ka telki püsti panna, kuigi seal ruumi oli. Lõpuks leidsin ühe tillukese augu ja kuna meil oli üsna tilluke telk, siis saime selle ilusti sinna topitud. Kui meie telk üles sai, saabus ka teine autotäis sõpru. Ka nendel oli vaja kohta, kuhu telk üles panna. Õnneks oli meie telgi naabriks üks tore lätlasest/austraallasest tütarlaps, kes eelnevalt oli kiitnud minu Popeye'ga särki ja ta oli lahkelt nõus enda telki ja veel ühte tee peale jäävat temalegi võõraste lätlaste telki nihutama, et meie sõbrad meie kõrvale saaks. Awww :) Mõningad ümberkorraldused ja Katrin-Marja-Liisa said endagi telgid püsti.
Kulistasime ruttu ühed siidrid-õlled alla ja ruttasime festivaliplatsi, kuna Popidiot hakkas esinema (kell 21.45 õhtul!!!). Jõudsime vist umbes teise loo ajaks ja tantsisime tublisti lõpuni. Kui nemad lõpetasid, läksime pealava otsima, kus oli juba peal Happy Mondays. Noh.. see nägi üsna kummaline välja. Lava oli täidetud justkui mingite suva tüüpidega. Lauljanna nägi ka nii random välja.. Lisalugudena tulid nende kaks tuntuimat hitti ka ikka ära - "Step on" ja "24 Hour Party People". Elasime siis neile kaasa ja pärast seda läksime tantsutelki Jesset vaatama. Jesse jättis mulle ja Kristole TMWil väga hea mulje, aga Lätis oli nende koosseis kahanenud. Neljast mehest oli saanud kaks. Tantsisime seal natuke aega, aga kuna Helenile see tümm ja narkopeo valgustus ei istunud väga, siis läksime randa. Oi seal oli väga romantiline :) Päike oli just loojunud ja vesi oli väga soe.
Siis oligi aeg tagasi pealava ette ronida, sest esinema hakkas ei keegi muu kui UNKLE. Mahutasime end lava ees oleva helipuldi kõrvale ilusti ära, ruumi oli üsna lahedalt ja olime päris ees ka, piisavas kauguses, et näha laval olevaid mehi ja ka visuaale. Visuaalid olid küll väga ägedad ja üldse oli UNKLE ikka väga hea!
Pärast UNKLE'it läksid Kristo ja Helen telklase, mina jäin Katrini ja Marja-Liisaga festarialale chillima. Käisime ringiratast, tantsisime Red Bull Music Academy ees, mina jõin teed :) ja teised tüdrukud õlut. Vahepeal ajasime Katrinit taga ja tema meid ja siis jälle meie teda. Mingil hetkel otsustasime siiski magama minna.
Laupäeval, 17ndal hakkas 8 ajal päike nii kõvasti kütma, et ei olnud enam võimalik magada. Tuli välja, et Kristo ja Helen said kokku vaid paar tundi und, sest meie lahke lätlasest/austraallasest naabri sõbrad olid vääääga lärmakad. Mina ei tea sellest midagi, mul olid kõrvatropid :) Ma ei tea mitmendat korda ma pean juba tänama ennast, et nad mul igal pool kaasas on. Nii et soovitan, kes iganes läheb festarile, siis need kuluvad marjaks ära.
Ajasime siis kargud alla ja otsustasime randa minna, et saaks veidigi oma kuuma keha jahutada. Duši kasutamine maksis 1.50 latti ja see oli liiga suur summa meie jaoks. Kõndisime siis festari ala taga asuvasse randa, kuna Marja-Liisa kogemusi mööda ei lastud enne esimesi esinejaid rahvast sisse, aga rannast nägime, et sel aastal lasti ikka küll. Ujuda me kahjuks ei saanud, kuna meri oli väga kivine, aga vees istumine jahutas küll keha ja ajusid. Väga mõnus oli.
Pärast randa otsustasime linna kõndida, kus oli üks pisike pood. Ostsime jahutavaid jooke ja ka mingeid näkse ja asusime telkla poole teele. Kuuma ilmaga kulusid nii mõnedki külmad joogid tee peal ära. Telklas külastasime kebabi-putkat, kust sai imehead lavaši-kebabi! Kuigi me kõik ostsime endale väikesed kebabid, ei suutnud keegi meist neid lõpuni süüa, sest nad olid mega suured! Ja väga head!
Pärast tõhusat lõuna/hommiku- ja minu jaoks isegi õhtusööki võtsime rüüped kaasa ja läksime festari alal olevasse randa, vahepeatusega maanteeäärne metsatukk, kus said lahendatud jällegi mõningased joogid. Olime mõnda aega rannas, jõime kokteili ja jahutasime end vees ja siis suundusime järjekordselt telklasse, kus istusime Maarja ja co telkide juurde, et nad saaks teha vesipiipu ja juua veini. Sinna see aeg kuluski ja kuidagi väga järsku oli kell väga palju ja mul hakkas hinges närima, et mis mõttes me tulime festivalile, kui me ei näe ühtegi bändi. Õnneks Kristo ja Helen olid nõus minuga festari alale tagasi minema, kus nemad aga kohe süüa ostma läksid. Mina vaatasin mõnda aega pealaval esinevat And So I Watch You From Afari, mis jättis lühikese ajaga väga veenva mulje. Pärast kommentaartidest lugesin, et teisedki kiitsid seda. Siis oli aeg Kira Kirat kuulata. Kuna ma olin seda eelmise aasta Plink Plonkil näinud, siis otsustasin isegi süüa ostma minna. Käisin kogu ala läbi ja no ei olnud absoluutselt ühtegi putkat, kus oleks toitu müüdud. Igal pool ainult õlu. Tegelt ühes kohas müüdi küll süüa, aga seal olid liiga meeletud järjekorrad ja kuna ma olen kärsitu ja mulle ei meeldi oodata, siis ma otsustasin toidust loobuda. No ausõna, festari külastajaid oli väga palju ja toitlustuskohti liiga vähe ja teenindus liiiiga aeglane. Ja lätlased räägivad veel, et eestlased on aeglased. Nagu mis mõttes?!
Läksin siis sama targalt (tühja kõhuga) tagasi Kira Kirat kuulama. See lõpes peagi. Suundusime siis jälle pealava ette, kus hakkas esinema Scissor Sisters. Noh, ütleme nii, et minul oli väga lõbus :D Kristo muudkui niheles ja ega ta lugudele ei plaksutanud ja vahepeal kadus ta Heleniga randa romantikat tegema, aga mul oli väga tore olla seal. Nii positiivse muusikaga ja olekuga bänd, et anna minna. Pärast neid esines kõrval asuvas I Love You telgis Ewert ja draakonid. Noh..See oli väga kummaline. Bändil läks nii kaua soundcheckiga aega, kuigi nad oleks ammu pidanud juba esinema. Lõpuks nad seda siiski tegid ja nad kõlasid väga hästi! Nautisin neid vist umbes pool tunnikest, kui Marja-Liisa tuli telklast tagasi. Ta oli lubanud minuga tulla Muse'i ajal ette kargama. Läksime positsioone sisse võtma.
Tagant järele mõtlen, et poleks pidanud seda tegema :P Aga samas jälle on tore näha maailmakuulsaid staare päris oma silmaga päris lähedalt. No ikka nii lähedalt, et näed ikka näo ära ja veendud, et tegemist on õigete inimestega. Saime üsna ette, aga kuna ma nii fricking lühike olen, siis oli nägemisega ikka natuke raskusi, eriti siis kui rahvas plaksutas või viskas niisama käsi õhus püsti. Õnneks olid olemas ka suured ekraanid.
Muse lasi end muidugi oodata. Ükski teine bänd ei hilinenud ja kõik käis täpselt graafikus, aga no muidugi Muse pidi hilinema. Lõpuks tulid nad lavale ja trall läks lahti. Muse'i visuaalid olid ka ülišefid, eriti need rohelised laserid. Sel hetkel mul oligi kahju, et nii ees seisin, oleks tahtnud neid lasereid ka tagant poolt näha. Aga samas oli laserite all ka vinge seista, siis ei tulnud muidugi bändi vaatamisest midagi välja, sest pea kohal välkuvaid laserkiiri oli palju põnevam jälgida :P
Mida siis Muse'i live'i kohta öelda..Hmm..No kahtlemata oli see hea kontsert, bänd oli hea, ikkagi maailma parim live-bändiga tegu ju. Ainult et publikuga suhtlemisest jäi puudu. Nad kuidagi eriti üldse ei tahtnud suhelda. See jättis bändi kuidagi kaugeks. See oleks vist ainuke halb asi, mida kontserdi kohta öelda saab. Lõpu poole liikusime Marja-Liisaga juba ka natuke taha poole, sest tal hakkas allergia ja uni, ta jättis mu üksi ja siis ma nautisin viimaseid lugusid ja lisalugusid üksinda.
Pärast Muse'i sain Kristo ja Heleniga kokku, kellega läksime telklasse ära magama, kuna järgmisel hommikul oli pikk sõit ees ja Kristol oli vaja ometi kasvõi natukenegi magada, et suudaks roolis olla.
Pühapäeval, 18ndal ärkasime taaskord kell 8. Seekord olid ka K&H magada saanud, sest väsimus oli liiga suur olnud. Meie lõbusad ja lärmakad naabrid olid endiselt lõbusad ja lärmakad, ilmselt nemad polnud veel magama läinudki. Jõid nemad aga viina veega. Ja räuskasid. Me otsutasime siis kodinad kokku pakkida js Ainaži poole teele asuda. Nimelt olin lubanud Elinale, et lähen talle külla. Äratasime ta kell 9 üles :P Ta asus kohe kohvi ja kooki tegema. Jutustasime mõned tunnid, sõime kooki ja võileibu, jõime hommikust Bacardi Razzi ja läksime linna ekskursioonile. Elina isa oli nii lahke meid sõidutama :) Kõigepealt muidugi käisime jällegi meres ujumas. Mõnus jahutav oli. Kui aga Ainažist oli aeg ära tulema hakata, siis hakkas kõvasti vihma sadama. Vahepeal vihm rauges ja kui üritasime siis taas kuivalt autoni jõuda, hakkas uuesti ladistama. Justkui maailm tahtis meile märku anda, et ärge ometi minge veel. Sõitsime Elina ja ta isa auto taga vana Pärnu mnt kaudu Eestisse, kuna ma kartsin jälle, et äkki tahetakse dokumente kontrollida, aga õnneks läks kõik õnneks.
Ja siis seisis mul ees veel üks nädal puhkust, mille jooksul suutsin ma ka igasuguseid uusi ja põnevaid asju korda saata! Sellest järgmine kord, sest praegu ma ei jaksa enam kirjutada.
Üsna pea olime Salacgrivas ja meie suureks rõõmuks ootas meid küll vähemalt kilomeetrine järjekord parklasse. Oi, kui kuri Kristo oli. Aga ta tegi väikse triki ja saime ilusti järjekorda vahele trügitud. Õnneks see järjekorras venimine väga kaua aega võtnudki ja lõpuks mitut keelt purssides saime auto ilusti pargitud. Parklas olid nii mõnedki oma telgi üles pannud. Me teadsime ka juba, et telklas on juba ruumiga kitsas käes, aga haarasime siiski asjad ja hakkasime otsustavalt 100 m kaugusel asuva telkla poole kõmpima. No ausõna. Ruumi ei olnud absoluutselt ja tegemist oli esimese päevaga. Eriti ei tahtnud nagu välipeldikute kõrvale ka telki püsti panna, kuigi seal ruumi oli. Lõpuks leidsin ühe tillukese augu ja kuna meil oli üsna tilluke telk, siis saime selle ilusti sinna topitud. Kui meie telk üles sai, saabus ka teine autotäis sõpru. Ka nendel oli vaja kohta, kuhu telk üles panna. Õnneks oli meie telgi naabriks üks tore lätlasest/austraallasest tütarlaps, kes eelnevalt oli kiitnud minu Popeye'ga särki ja ta oli lahkelt nõus enda telki ja veel ühte tee peale jäävat temalegi võõraste lätlaste telki nihutama, et meie sõbrad meie kõrvale saaks. Awww :) Mõningad ümberkorraldused ja Katrin-Marja-Liisa said endagi telgid püsti.
Kulistasime ruttu ühed siidrid-õlled alla ja ruttasime festivaliplatsi, kuna Popidiot hakkas esinema (kell 21.45 õhtul!!!). Jõudsime vist umbes teise loo ajaks ja tantsisime tublisti lõpuni. Kui nemad lõpetasid, läksime pealava otsima, kus oli juba peal Happy Mondays. Noh.. see nägi üsna kummaline välja. Lava oli täidetud justkui mingite suva tüüpidega. Lauljanna nägi ka nii random välja.. Lisalugudena tulid nende kaks tuntuimat hitti ka ikka ära - "Step on" ja "24 Hour Party People". Elasime siis neile kaasa ja pärast seda läksime tantsutelki Jesset vaatama. Jesse jättis mulle ja Kristole TMWil väga hea mulje, aga Lätis oli nende koosseis kahanenud. Neljast mehest oli saanud kaks. Tantsisime seal natuke aega, aga kuna Helenile see tümm ja narkopeo valgustus ei istunud väga, siis läksime randa. Oi seal oli väga romantiline :) Päike oli just loojunud ja vesi oli väga soe.
Siis oligi aeg tagasi pealava ette ronida, sest esinema hakkas ei keegi muu kui UNKLE. Mahutasime end lava ees oleva helipuldi kõrvale ilusti ära, ruumi oli üsna lahedalt ja olime päris ees ka, piisavas kauguses, et näha laval olevaid mehi ja ka visuaale. Visuaalid olid küll väga ägedad ja üldse oli UNKLE ikka väga hea!
Pärast UNKLE'it läksid Kristo ja Helen telklase, mina jäin Katrini ja Marja-Liisaga festarialale chillima. Käisime ringiratast, tantsisime Red Bull Music Academy ees, mina jõin teed :) ja teised tüdrukud õlut. Vahepeal ajasime Katrinit taga ja tema meid ja siis jälle meie teda. Mingil hetkel otsustasime siiski magama minna.Laupäeval, 17ndal hakkas 8 ajal päike nii kõvasti kütma, et ei olnud enam võimalik magada. Tuli välja, et Kristo ja Helen said kokku vaid paar tundi und, sest meie lahke lätlasest/austraallasest naabri sõbrad olid vääääga lärmakad. Mina ei tea sellest midagi, mul olid kõrvatropid :) Ma ei tea mitmendat korda ma pean juba tänama ennast, et nad mul igal pool kaasas on. Nii et soovitan, kes iganes läheb festarile, siis need kuluvad marjaks ära.
Ajasime siis kargud alla ja otsustasime randa minna, et saaks veidigi oma kuuma keha jahutada. Duši kasutamine maksis 1.50 latti ja see oli liiga suur summa meie jaoks. Kõndisime siis festari ala taga asuvasse randa, kuna Marja-Liisa kogemusi mööda ei lastud enne esimesi esinejaid rahvast sisse, aga rannast nägime, et sel aastal lasti ikka küll. Ujuda me kahjuks ei saanud, kuna meri oli väga kivine, aga vees istumine jahutas küll keha ja ajusid. Väga mõnus oli.
Pärast randa otsustasime linna kõndida, kus oli üks pisike pood. Ostsime jahutavaid jooke ja ka mingeid näkse ja asusime telkla poole teele. Kuuma ilmaga kulusid nii mõnedki külmad joogid tee peal ära. Telklas külastasime kebabi-putkat, kust sai imehead lavaši-kebabi! Kuigi me kõik ostsime endale väikesed kebabid, ei suutnud keegi meist neid lõpuni süüa, sest nad olid mega suured! Ja väga head!
Pärast tõhusat lõuna/hommiku- ja minu jaoks isegi õhtusööki võtsime rüüped kaasa ja läksime festari alal olevasse randa, vahepeatusega maanteeäärne metsatukk, kus said lahendatud jällegi mõningased joogid. Olime mõnda aega rannas, jõime kokteili ja jahutasime end vees ja siis suundusime järjekordselt telklasse, kus istusime Maarja ja co telkide juurde, et nad saaks teha vesipiipu ja juua veini. Sinna see aeg kuluski ja kuidagi väga järsku oli kell väga palju ja mul hakkas hinges närima, et mis mõttes me tulime festivalile, kui me ei näe ühtegi bändi. Õnneks Kristo ja Helen olid nõus minuga festari alale tagasi minema, kus nemad aga kohe süüa ostma läksid. Mina vaatasin mõnda aega pealaval esinevat And So I Watch You From Afari, mis jättis lühikese ajaga väga veenva mulje. Pärast kommentaartidest lugesin, et teisedki kiitsid seda. Siis oli aeg Kira Kirat kuulata. Kuna ma olin seda eelmise aasta Plink Plonkil näinud, siis otsustasin isegi süüa ostma minna. Käisin kogu ala läbi ja no ei olnud absoluutselt ühtegi putkat, kus oleks toitu müüdud. Igal pool ainult õlu. Tegelt ühes kohas müüdi küll süüa, aga seal olid liiga meeletud järjekorrad ja kuna ma olen kärsitu ja mulle ei meeldi oodata, siis ma otsustasin toidust loobuda. No ausõna, festari külastajaid oli väga palju ja toitlustuskohti liiga vähe ja teenindus liiiiga aeglane. Ja lätlased räägivad veel, et eestlased on aeglased. Nagu mis mõttes?!Läksin siis sama targalt (tühja kõhuga) tagasi Kira Kirat kuulama. See lõpes peagi. Suundusime siis jälle pealava ette, kus hakkas esinema Scissor Sisters. Noh, ütleme nii, et minul oli väga lõbus :D Kristo muudkui niheles ja ega ta lugudele ei plaksutanud ja vahepeal kadus ta Heleniga randa romantikat tegema, aga mul oli väga tore olla seal. Nii positiivse muusikaga ja olekuga bänd, et anna minna. Pärast neid esines kõrval asuvas I Love You telgis Ewert ja draakonid. Noh..See oli väga kummaline. Bändil läks nii kaua soundcheckiga aega, kuigi nad oleks ammu pidanud juba esinema. Lõpuks nad seda siiski tegid ja nad kõlasid väga hästi! Nautisin neid vist umbes pool tunnikest, kui Marja-Liisa tuli telklast tagasi. Ta oli lubanud minuga tulla Muse'i ajal ette kargama. Läksime positsioone sisse võtma.
Tagant järele mõtlen, et poleks pidanud seda tegema :P Aga samas jälle on tore näha maailmakuulsaid staare päris oma silmaga päris lähedalt. No ikka nii lähedalt, et näed ikka näo ära ja veendud, et tegemist on õigete inimestega. Saime üsna ette, aga kuna ma nii fricking lühike olen, siis oli nägemisega ikka natuke raskusi, eriti siis kui rahvas plaksutas või viskas niisama käsi õhus püsti. Õnneks olid olemas ka suured ekraanid.
Muse lasi end muidugi oodata. Ükski teine bänd ei hilinenud ja kõik käis täpselt graafikus, aga no muidugi Muse pidi hilinema. Lõpuks tulid nad lavale ja trall läks lahti. Muse'i visuaalid olid ka ülišefid, eriti need rohelised laserid. Sel hetkel mul oligi kahju, et nii ees seisin, oleks tahtnud neid lasereid ka tagant poolt näha. Aga samas oli laserite all ka vinge seista, siis ei tulnud muidugi bändi vaatamisest midagi välja, sest pea kohal välkuvaid laserkiiri oli palju põnevam jälgida :P
Mida siis Muse'i live'i kohta öelda..Hmm..No kahtlemata oli see hea kontsert, bänd oli hea, ikkagi maailma parim live-bändiga tegu ju. Ainult et publikuga suhtlemisest jäi puudu. Nad kuidagi eriti üldse ei tahtnud suhelda. See jättis bändi kuidagi kaugeks. See oleks vist ainuke halb asi, mida kontserdi kohta öelda saab. Lõpu poole liikusime Marja-Liisaga juba ka natuke taha poole, sest tal hakkas allergia ja uni, ta jättis mu üksi ja siis ma nautisin viimaseid lugusid ja lisalugusid üksinda.
Pärast Muse'i sain Kristo ja Heleniga kokku, kellega läksime telklasse ära magama, kuna järgmisel hommikul oli pikk sõit ees ja Kristol oli vaja ometi kasvõi natukenegi magada, et suudaks roolis olla.
Pühapäeval, 18ndal ärkasime taaskord kell 8. Seekord olid ka K&H magada saanud, sest väsimus oli liiga suur olnud. Meie lõbusad ja lärmakad naabrid olid endiselt lõbusad ja lärmakad, ilmselt nemad polnud veel magama läinudki. Jõid nemad aga viina veega. Ja räuskasid. Me otsutasime siis kodinad kokku pakkida js Ainaži poole teele asuda. Nimelt olin lubanud Elinale, et lähen talle külla. Äratasime ta kell 9 üles :P Ta asus kohe kohvi ja kooki tegema. Jutustasime mõned tunnid, sõime kooki ja võileibu, jõime hommikust Bacardi Razzi ja läksime linna ekskursioonile. Elina isa oli nii lahke meid sõidutama :) Kõigepealt muidugi käisime jällegi meres ujumas. Mõnus jahutav oli. Kui aga Ainažist oli aeg ära tulema hakata, siis hakkas kõvasti vihma sadama. Vahepeal vihm rauges ja kui üritasime siis taas kuivalt autoni jõuda, hakkas uuesti ladistama. Justkui maailm tahtis meile märku anda, et ärge ometi minge veel. Sõitsime Elina ja ta isa auto taga vana Pärnu mnt kaudu Eestisse, kuna ma kartsin jälle, et äkki tahetakse dokumente kontrollida, aga õnneks läks kõik õnneks.
Ja siis seisis mul ees veel üks nädal puhkust, mille jooksul suutsin ma ka igasuguseid uusi ja põnevaid asju korda saata! Sellest järgmine kord, sest praegu ma ei jaksa enam kirjutada.
0 comments:
Postitage kommentaar